Kinnisvara uudised

Miks Eesti parlamendis on vähe venelasi

14.03.2019KinnisvaraBlog

Miks Eesti parlamendis on vähe venelasi

Nikolai Filonov, Sputnik Eesti kolumnist 

Juhul kui Eestis mõnede Balkanimaade eeskujul kehtiksid rahvuspõhised kvoodid, siis oleks vastavalt riigi rahvastiku koosseisule 101 Riigikogu saadikust ligi 30 mitte-eestlaste valduses.

Rahvuslik anomaalia: mismoodi mitte-eestlasel Eestis edasi elada >>

Arusaadav, et Eesti praeguse poliitilise süsteemi puhul seda ei juhtu, kuna enamuse otsusel on kinnitatud kord, mis võimaldab valida vaid neid, kel õnnestub Eesti suurerakondade sõelast läbi pääseda.

Formaalselt on muidugi olemas võimalus valida Riigikokku ka sõltumatuid kandidaate, kuid veerandsajandise taasiseseisvuse jooksul ei ole seda juhtunud.

Vähe ja kuuldamatult

Eesti parlamendi erinevates koosseisudes on olnud erinev arv venekeelseid saadikuid. Esimestes kooseeisudes peale 1991. aastat ei olnud neid õieti üldse, seejärel sai neid veidi rohkem, kuid venekeelsete saadikute hulk ei ulatunud proportsionaalselt isegi pooleni mitte-eestlaste osakaalust elanikkonna hulgas. Kusjuures nende aastate vältel oli Eesti erakondades väljavalitud venekeelsete poliitikute seas tähelepandav vaid mõnede rahva lemmikute tegevus.

Kui Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti ja Mihhail Stalnuhhini nimesid teab valija tänu sagedastele avalikele esinemistele, siis enamik ülejäänud eri aegadel Riigikogus istunud mitte-eestlastest on varju jäänud. Samas said nad kõik head palka ja hääletasid kuulekalt oma erakondade vastuvõetud otsuste poolt.

Parlamendi uude koosseisu pääsesid nüüdsete valimiste tulemuste põhjal seitse venekeelset kandidaati, kuid tõenäoliselt ei loobu kaugeltki kõik neist parlamenditöö kasuks oma praegusest ametist ning seetõttu tuleb venekeelsete esindatus Riigikogus taas minimaalne.

Kuidas pääseda “valimiskarusselile”

Miks nii juhtub? Ei ole ju aktiivseid venekeelseid ühiskonnategelasi Eestis sugugi vähe, aga reeglina jäävad nad parlamendist välja. Kõige lihtsam on öelda, et venekeelsed valijad “omasid” ei toeta, eelistades hääletada eestlaste poolt. Nimelt nõnda tõlgendatakse kõike Eesti valitsusmeelse meedia poolt.

Osaliselt see niiviisi ongi, ent see ei ole kogu tõde. Tegelikult on Eestis kehtiv poliitiline süsteem sätitud sedasi, et valituks võiksid saada ainult need venekeelsed poliitikud, kelle Eesti erakondade juhid esile ja “valimiskarussellile” tõstavad. Nii tulebki välja, et kallihinnalised valimiskampaaniad saavad osaks üksnes nendele mitte-eestlastele, kes on eestlaste erakondade juhtkondadele ja nende sponsoritele kõige lojaalsemad.

Kõigil ülejäänutel (isegi kõige aktiivsematel) väljavaateid valituks saada lihtsalt ei ole, kuna müütilist Venemaa tuge, mille üle eesti rahvusradikaalid nii väga arutada armastavad, neil tegelikult ei ole ning kohalikud ettevõtjad kardavad avalikult rahastada poliitikuid, kelle avaldused võivad suurte erakondade huvidega vastuollu minna. Nii võib ju ka äritegevus kahju kannatada!

Savisare “sepikoda”

Omalaadseks Eesti venekeelsete poliitikute “sepikojaks” oli pikaks ajaks jäänud Keskerakond. Selle endine esimees Edgar Savisaar mängis oskuslikult nende huvides, tõstes mitte-eestlaste kaitseks esile üha uusi venekeelsete poliitikute nimesid, ehkki tegelikult ei toimunud seadusandluses sisuliselt mingeid mitte-eestlastele soodsaid muutusi.

Just tänu Savisaare-poolsele “ettelükkamisele” said valijaile tuntuks Yana Toomi, Mihhail Kõlvarti, Olga Ivanova, Maria Jufereva-Skuratovski, Deniss Boroditši ja mõnede teiste poliitikute nimed.

Pärast Jüri Ratase tulekut Keskerakonna juhtkonda on venekeelse tiiva positsionid märgatavalt nõrgenenud ja uute nimede lisandumine pidurdunud.

Näidisvenelasedkapoliaul

Teistes Eesti erakondades on venelasi vähe. Eestlased armastavad näidetena mainida silmapaistvalt kõrgele tõusnud venelastest poliitikuid Jevgeni Ossinovskit ja Viktoria Ladõnskaja-Kubitsit, kuid venekeelne elanikkond vaevalt küll saab pidada neid päris omadeks.

Esimesel on absoluutne eesti taust (eestikeelne haridus, eesti kodukeel, vene keelt kõneldes kerge ekapoesti aktsent) ja tema valimisel ei etendanud sugugi viimast rolli ta isa, kes on üks kõige jõukamaid Eesti elanikke.

Ladõnskaja osas võib tema esile tõstnud erakonna Isamaa eripära arvestades eeldada, et tema võeti nõuks “eesotsa sättida” näitamaks, et sellel oma rahvusradikaalsete ideede poolest tuntud, puhuti russofoobsete loosungitega erakonnal on ka omad venelased. Ja mitte enamat.

Võib-olla keegi mäletab ka konfliktidest räsitud Ühendatud Vasakparteid. Ent see on just nimelt ilmekas näide sellest, mis juhtub poliitilise jõuga siis, kui ta rajaneb poliitilistele ambitsioonidele, millel pole toeks rahalisi ega halduslikke ressursse.

On ilmne, et ilma toetuseta väljastpoolt kerkib uusi vene nimesid Eesti poliitikas lähiaastatel esile üha harvemini, passiivsete “näidisvenelaste” olemasolu Eesti erakondades viib aga mitte-eestlaste üha suuremale võõrandumisele Eesti poliitilisest süsteemist kui sellisest.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

Источник: sputnik-news.ee