Kinnisvaraturu analüüs

“Merede valitseja” haaras Läänemere järele

05.07.2019KinnisvaraBlog

NATO vägede Balti riikides paiknemise esimese aastapäeva puhul Leedu sadamalinnas Klaipedas toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel teatas Briti kaitseminister Penny Mordont, et London on valmis kaaluma sõjalise kohaloleku tugevdamist piirkonnas, analüüsib Sputniku sõjaline vaatleja Aleksandr Hrolenko.

Aga mida siis tegelikult ära tehtud on?

Mordonti poliitiline eneseimetlus: “Nende õppuste ajal leidis aset Kuninglike relvajõudude suurim kohalolek Läänemerel viimase 100 aasta jooksul” on täiesti naiivne ja vastutustundetu. 

Briti kaitseministri mainitud “võimekus kohaneda ja lähetada rohkem kui kümme tuhat sõjaväelast erinevatele missioonidele ” võib olla vaid proloogiks Dunkirk-2-le.

Mäletatavasti jäi 1940. aastal Prantsusmaal Dunkirki sadamas “kotti” hästirelvastatud 400 000-meheline liitlaste (anglo-prantsuse) väekoondis, mis evakueeriti suurte raskuste ja häbiga.

Muide, kuidas saab Penny Mordont deklareerida valmisolekut “erinevates missioonideks “? Briti relvajõud, kus on kokku 150 000 sõjaväelast, ei ole Euroopas määrava tähtsusega. Mainitud BALTOPS 2019 õppustel oli 16 NATO riigi merevägi Läänemerel esindatud keskmiselt 3 laeva, 2,5 lennuki ja 750 sõduriga.

Balti ja Põhjamaade kombineeritud ekspeditsioonijõudude (brittide juhtimisel) tugevus ei ole eriti muljetavaldavad. Suurbritannia merevägi on maailma pingereas alles 32 real – Katari ja Araabia Ühendemiraatide vahel (võrdluseks – Venemaa merevägi on maailmas võimsuselt 5. kohal).

2020. aastaks kasvab Londoni merevägi veidi, kuid mitte niivõrd, et kaitseminister Penny Mordonti Balti optimism tegelikkusega vastavusse jõuaks. 

Märkigem, et uusimad kuninglikud hävitajad lähevad pidevalt rivist välja, raketid Trident nelja Briti allveelaevale Vanguard relvastamiseks on renditud Ameerika Ühendriikidelt ja muid tuumarelva kandjaid Londonil ei ole. 

Venemaa reageerib NATO sõjalise taristu rajamisele 130 km kaugusele Petarburist adekvaatselt. Loomulikult ei ohustata miski Balti riike ega teisi naabreid planeedil täpselt niikaua, kuni nende “viskenooled” ja “tomahawkid” ei ületa Venemaa piiri.

Läänes ollakse häiritud taktikaliste raketisüsteemide Iskander ja rakettide S-400 ilmumisest Kaliningradi oblastisse, kuid see oli Venemaa vastus NATO laienemisele, USA raketitõrjesüsteemi loomisele Ida-Euroopas ja sõjalise alliansi baaside võrgustiku loomisele Balti riikides.

“Partnerid” šokeerisid Venemaa elektroonilised sõjapidamisvahendid ja ülihelikiirusega raketid, kuid need olid Venemaale pealesunnitud meetmed.

Ameeriklased, britid, kanadalased ja sakslased olid esimesed, kes hakkasid oma relvastust Balti riikidesse koondama – eemale oma territooriumist ja lähemale Venemaa Föderatsiooni piiridele, mitte Eesti, Läti ja Leedu rahvaste kaitsmiseks, vaid pealejäämiseks olukorra eskaleerumise korral.

Briti sõjaline kontingent Eestis (1000 sõjaväelast), nagu ka Kanada ja Saksamaa lahingugrupid Lätis ja Leedus ei suurenda piirkonnas rahu ja julgeolekut.

Kas mitte nende välismaa pataljonide jaoks ei ostagi Eesti 75 miljoni euro eest 16 tuhat Ameerika automaati, kui tema enda relvajõududes on vaid 6,5 tuhat sõjaväelast? Omaette lugu on Tallinna ebaproportsionaalne otsus tankitõrjesüsteemide Javelin ja Spike-LR soetamiseks.

Kui NATO piirkonda kogunenud relvad peaksid ükskord “Venemaa suunas tulistama”, muutuvad NATO ekspeditsioonijõud peaaegu kindlasti kalasöödaks. Just nii võib lõppeda Venemaa agressiooni heidutamine Balti riikides, selles ei tohiks olla illusioone.

Isegi Penny Mordonil, kes alustas oma karjääri illusionisti assistendina.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Allikas: sputnik-news.ee